Artiklid

 

Autor: Rita-Anette Kohava

Euroopa Vibujahi Föderatsioon

Vibujahiklubi Mägilased

 

Kui eelmises ajakirjanumbris oli juttu sellest, et tänaseks on vibujaht Eestis väikeulukile olnud lubatud 5 aastat, siis nüüd vaatame üle, kuidas on vibujaht edenenud naabrite juures Soomes. Vibujaht on seal alati lubatud olnud, kuid 1993 aastal kinnitati esimesed vibujahti reguleerivad eeskirjad. Ammuga jaht Soomes lubatud ei ole, see keelati 1995 aastast.

Soome oli 2003 aastal Helsingis asutatud Euroopa Vibujahi Föderatsioon (European Bowhunting Federation – EBF) üks asutajaliikmeid. Tänaseks kuulub EBF-i 29 riiki, nende seas ka Eesti.

 

Vibujahimaa Soome

Soomet võib Prantsusmaa ja Ungari kõrval lugeda Euroopa üheks suurimaks vibujahi maaks, kus hinnanguliselt peab 300 000st jahimehest vibuga jahti üle 16 000. Number on vaid hinnanguline ja võib olla ka suurem, sest eraldi arvestust vibujahi üe ei peeta. See number on järjest kasvamas ning kindlasti kasvab see vibujahi legaliseerimisel põdrale, mida loodetakse ellu viia juba sellel aastal.

 

Kuna Soome on pikkade jahitraditsioonidega maa, siis hinnatakse seal kõrgelt ka väikeulukijahti ja nii käiakse vibuga meelsasti jänese, rebase ja linnujahil. Lisaks vibujahile on väga popullaarne ka vibukalapüük, mida meelsasti harrastavad ka lapsed.

 

Väikeulukijahiks vibuga eraldi nõudeid ei ole, küll aga on riigimaadel, mida on üle 2 miljoni hektari,  vibujahilitsent 50% odavam tavajahilitsentsist. Sellega näitab riik oma toetust, viidates madalale haavamisprotsendile ja vibujahile keskkonnasõbralikule jahipidamisviisile.

 

Suuruluki jahiks on vajalik laskekatse – lastakse 3 treeningotsaga (mitte lõikurotsaga) noolt 18m kauguselt 23cm diameetriga ringi. Piirangud vibule – miinimum tõmbetugevus 180 newtonit ehk umbes 40,5 naela.

Suurulukite puhul on lõikurotsa miinimumdiameeter 22mm. Koprajahil peab nool sarnaselt vibukalapüügile peale lasku jääma vibu ühendatuks nööri kaudu.

 

Vibujahikoolitus ei ole kohustuslik, kuid soovituslik ning kasutatakse ka meil Eestis läbi viidavat IBEP koolitusprogrammi.

 

Vibukütid linnajäägritena

 

Soome on olnud edukas ka vibuküttide rakendamisel küülikute popullatsiooni ohjamisel linna alade. Parkide, kalmistute või oma eraaedade pärast mures olevatel kodanikel on alati võimalus pöörduda kohaliku vibujahiklubi poole, kes saadab olukorda lahendama vibukütid. Linnaaladel peetav vibujaht tuleb registreerida politseijaoskonnas, mis tagab selle, et kahtluse korral tegevuse seaduslikkuses on elanikel võimalik alati politseisse pöörduda.

Samuti on oma “isiklik” vibukütt ka suurematel kaubanduskeskustel, kus vibulaskurite abil palutakse hoonesse eksinud lindude puhul.

Murranguline 2017

1.augustil 2017 hakkas Soomes kehtima uus jahiseadus koos uute regulatsioonidega, mis legaliseerisid vibujahi kõikidele hirveliikidele, metsseale ning mufflonile. Hirveliikidest on Soomes valgesaba hirv, tähnikhirv, metsik põhjapõder, punahirv, sika hirv. Vibujaht ei laienenud vaid põdrale, karule ja suurkiskjatele.

Tänaseks on kinnitamist ootamas uus regulatsioon, mis loodetavasti jõustub juba sellel aastal ja mille kohaselt legaliseeritakse vibujaht ka põdrale.

Ulukite nimekirja, kellele võib vibujahi pidada, kuuluvad 2018 seisuga: mägijänes, küülik, metsjänes, orav, kanada kobras, euroopa kobras, muskusrott, nutria, punarebane, pesukaru, kährik, mäger, mink, nugis, metskits, metssiga, valgesabahirv, tähnikhirv, punahirv, sika hirv, metsik põhjapõder, mufflon, polaarrebane, kärp, mink, jahiulukite nimekirja kuuluvad linnud ( nende seas metsis, teder, pardid, haned, faasanid)

 

Sarnaselt meie metskitse probleemile on tõusuteel avariid valgesabahirvedega ning ka siin nähakse vibus ühte vahendit, et olukorda leevendada. Autoavariide arv aastas on umbes 3000.

Valgesaba hirve toodi Soome ja lasti loodusess 1938 aastal. Tänaseks on nende arvukus tõusnud hinnanguliselt 70 000, viimasel 10 aastal praktiliselt kahekordistudes. 2017 kütiti u 26 000 hirve.